Head ühistuliikmed, eestimaalased, aatekaaslased!
Meie ajaarvamise 2017. aasta jääb nüüd minevikku kõigega, mis temas oli. Maarahva ajaarvamise järgi on meil seljataga juba 10 230 aastat elu siinmail. See on meie ajalugu, mida tuleb mäletada ja millest tuleb õppida.
Selle aja jooksul oleme korduvalt langenud orjusse ja saanud vabaks, pidanud rahu ja sõdasid, näinud laastavat katku ja tundnud rõõmu lastest, kes meie sugu edasi viivad. Oleme jäänud püsima, muutunud on vaid piirid ja valitsejad.
Oleme
jäänud
püsima.
Miks?
Sest meis on midagi, mis ei lase meil kaduda.
Valitsejate kiuste.
Me oleme rahvus, aga meil pole oma riiki.
Tõsi, me oleme proovinud, aga me ei ole suutnud tõeliselt üheks rahvaks ja rahvuseks ühendada siin elavaid inimesi. Miks? Ilmselt ühise eesmärgi puudumise tõttu. Rahva loodud riigi kõrgeim eesmärk peab olema sama, mis oli rahva kõrgem eesmärk riiki luues.
Ühine eesmärk tähendab ühendavat aadet, lootust ühisele tulevikule, mida kannavad edasi meie lapsed, kes ei sünni siia ilma, kui meil pole lootust tulevikule.
Ühine eesmärk, kättesaamatus kauguses särav täht, mille poole põlvkond põlvkonna järel pürgida, ühendab meid rahva ja rahvusena. Iga samm tema poole tähendab pingutust ja eneseohverdust rahva, rahvuse ja eesmärgi nimel.
Kõikumatus usus ja vankumatus tahtes tuleb meil minna Eesti rahvuse, keele ja kultuuri nimel, praeguste ja tulevaste põlvede nimel, oma riikliku enesemääramise kustumatul õigusel omaenese tuleviku poole.
Mitte üks samm sellel teel pole kerge, ent kui ta tehtud saab, on selle sammu võrra kergem.
Üksteist aastat ehk üksteist sammu on meie Ühistu juba astunud selle nimel, et anda oma elule kergem hingamine ja näha selgemini lõpmatuses terendavat tulevikutähte. Iga sammuga on midagi läinud kergemaks ja samas nõuab iga järgmine samm rohkem jõudu.
Ka rohkem tahtejõudu.
Meil on see jõud.
Kolme aasta sammud on astutud viiesaja kuuekümne energiahoiustaja ühisel nõul ja jõul Purtse tuulepargi kerkimise poole. Meid on sellel suunal liikumas oma võidu poole viissada kuuskümmend aatelist meest ja naist viie ja poole miljoni euro jõuga, mis peavad tagasi tulema kümne- või sajakordselt, et olla toeks meie laste veelgi suurematele eesmärkidele.
See on juba suur jõud, millega saab liigutada mägesid.
Kolmsada spartalast suutsid kinni hoida sadu tuhandeid vaenlase sõdureid. Aga kui neid oleks olnud kolm tuhat? Või kolmsada tuhat?
Ajalugu oleks täna teistsugune!
Nii ka meiega. Mida rohkem meid ühe aate nimel tegutseb, seda kiiremini muutub meie täna tehtav ajalugu. Teeme ju täna Eesti ajalugu - oma kätega ja oma laste jaoks, kes ei peaks meie tehtut häbenema ja selle eest laia ilma põgenema, vaid võiksid uhke ja ühtse rahva ja rahvusena jätkata meie alustatud teed oma tulevikku.
Oma pöördumise alguses ma ütlesin, et rahva loodud riigi kõrgeim eesmärk peab olema sama, mis oli rahva kõrgem eesmärk riiki luues – olla rahvus. Olla uhke, töökas ja vaba rahvus, kelle üle võiks uhkust tunda terve maailm.
Me oleme õigel teel ja ühiselt tegutsedes me jääme õigele teele! Koos viime ellu suured eesmärgid, üheskoos oleme tugevad! 10 230 sammu on astutud ja lõpmatus on meie ees lahti. Mingem siis üheskoos vastu oma tulevikule.
Töökat, tegusat ja tulemusrikast 2018. aastat meile kõigile.
Andro Roos
Tartu HLÜ juhatuse esimees
