Autor: Margus Lepa Nõmme Raadiost. Allikas: Kesknädal
Üks elukogenud vanainimene ütles kunagi, et kuni 35. sünnipäevani peetakse vastu toore jõuga, edasi tuleb juba mõistust kasutama hakata. Seega on 35 omaette murdepunkt, kus igaüks võiks oma teod lauale laduda ja sisimas otsustada, kas sellise alusmüüriga jäädakse inimeseks või kaotakse eurooplaste halli massi.
Siin tuleb jutt Eesti riigi tänast tervist asjaarmastajana tervendada püüdjast; et riigilgi 35 taasiseseisvuslikku eluaastat täis saaksid. Majandusteadlasest ja ühistegelasest, Tartu Hoiulaenuühistu juhatuse esimehest Andro Roosist, kes on sündinud 2. augustil 1983. Kumb oli enne, kas muna või kana, mateeria või teadvus?
Nii ka meie riigil: laulev revolutsioon, ärkav rahvuslik iseteadvus, ja siis tuli materialistlik narkoos – tagastamine-varastamine-lagastamine-äritsemine. Alustamine ühistegevuse edendamisega niisuguse taustaga paikkonnas võiks minna noorusrumaluse arvele. Muudeti ju aateid mammonaks ja arengu pandiks sai kellegi järjest ahnem pilk majanduskasvule, mis on kasvatanud maapiirkondade tühjenemise ja suunanud meie inimesed ühte naaberriiki tööle ning teise kütust, tarbekaupa ja kärakatki ostma.
Küllap mäletab Andro oma algklasside ajast, kuidas õhus hõljus midagi suurt ja keegi õieti ei teadnud, kuidas sellesse suhtuda. See oli vabaduseaade, mis kasvades ja paisudes muutis väliselt paljude inimeste käitumist. See oli teadvus, mis andis eestlastele tagasi Eesti Vabariigi. Andro on palju õppinud. Näiteks igasuguste tarkade teaduste ajalugusid, sest mida muud saabki universiteetides õpetada, kui seda, mis kindlalt möödas.
Pärast õpetatuks saamist (vt Wikipeedia: teadusmagistrikraad Tartu ülikoolis, alates 2008. aastast doktorikraadi omandamine majandusteaduses) on ta omal nahal tundnud, kui suur on vahe ülikooliteadmiste ja päriselu vahel. See on tõeline teadus, mida õpitakse vaid haavu lakkudes.
Tean, et Andro unistab taipliku ja targa rahvaga tõhusast riigist, kus iga inimene on isiksus ja uhkeldamata austab teisi omasuguseid. Kus riik on rahva tegevuse tulemus. Sa unistad sellest kui vahendist millegi veel parema loomiseks. Näed lihtinimeses inimest, mitte inimressurssi või tööturuühikut, mida võib lükata-tõmmata.
Suhtle temaga – ta on Su rahvuskaaslane, temagi on inimisiksus. Võib-olla ta isegi mäletab seda ja õige varsti ei pea sind enam ülemuseks, vaid aatekaaslaseks, kellega aetakse ühist asja. Ja siis, üllatus-üllatus, muutub ta ühel päeval arvestuslikust ühikust tagasi pärisinimeseks. Aga pärisinimene, see on juba – oh-oh-oh-oo! – tema peale võib juba loota!
Sa oled ka ise õpetussõnu jaganud ja inimesi üles kutsunud, aga neid pole palju, kes on tulnud. Kellel on jalad kanged, kes nautisid vaid hääle ilu ja sõnade voolamist, kes kartsid, et kui nad tõusevad, tõmmatakse tool ära ja polegi enam kuhugi tagasi istuda. Siiski meie hulk Tartu Hoiulaenuühistus kasvab ja pooldajaid ei saa mõõta hoiustajate arvuga, sest paljudel pole ju midagi hoiustada ehk küll statistika viimasele tõele vaprasti vastu võitleb.
Usku on vaja. Ilma usuta edusse poleks Sa alustanud. Usk oma eeskujuliku nimirahvuse ja hea eesti keelega riigi õitsengu võimalikkusse. Usk, et inimressursist saavad sirge selja ja kindla pilguga väärikad Eesti Vabariigi kodanikud. Mitte sellised, kes igal võimalusel kukuvad endile vastu rindu prõmmima ja kuulutama kui isamaalised, kristlikud ja rahvuslikud nad on, vaid sellised, kes annavad endast kõik, et kogu ülejäänud eesti rahvas võiks end ikka enam tunda isamaalise, rahvusliku, sirgeselgse ja väärika Eesti Vabariigi kodanikuna. See kivi on veerema pandud.
Tükk teest on Androl nüüd läbi ja suurem tükk on ees. Ja eks ka Saatusel ole oma hellal käel veel jagamata suur hulk valitud matsusid. Nagu jalgpallis – kui palju kolgitakse vaest palli enne kui pehme väravavõrk ta publiku vaimustusmöirge saatel vastu võtab. Pall kannatab välja – kannatad Sinagi. Ometi pole tähtis pall, vaid ühistegevus selle palli juhtimisel.
Meie Püha Sõda ei ole veel lõppenud.
Palju õnne ja taipu, Andro Roos!