Pensionireformist ajumaksuni
Uuendatud 01 märts 2020

Avaliku arvamuse kujundajad, peavoolumeedias üles astuvad poliitikud ja kõikvõimalikud eksperdikesed on loonud Eesti inimestest pildi, justkui poleks nad võimelised oma rahaga muud tegema, kui ostma kipsi- või kohvimasina või siis raha maha jooma.

Ja ausalt – kui nad seda ka teeksid, siis meenutaksin kõigile, et vaba maa ja vabad teod. Inimese kogutud raha on tema oma ja ta peabki saama sellega teha, mida iganes tahab. Aga suur osa Eesti inimesi pole lollid, kuigi teatud huvigrupid neid sellisena näidata üritavad. Tahan välja tuua kolme tuttava inimese plaanid teises sambas „vedeleva“ rahaga. Tegemist on kolme maamehega, kes on jälle avaliku arvamuse kujundajate meelest eriti hull seltskond. Aga minu arvates on tegemist „maa soolaga“.

Minu sõber Jan (47) on otsustanud oma raha teisest sambast esimesel võimalusel välja võtta. Tal on plaanis oma majas ära teha need tööd, mis siiani just rahapuudusel tegemata jäänud – katuse vahetus, uued aknad, uus küttesüsteem. Põhjendab ta oma otsust sellega, et kui need asjad tehtud, võib ta kindel olla, et pensionipõlves maja peab ja võib südamerahus oma pensionipõlve nautida.

Kert (41) plaanib teha nii, et kogu teisest sambast välja võetud rahaga ostab kulda ja paigutab selle kindlasse kohta, oma õiget aega ootama. Üks Eesti Panga tegelane küll kunagi kirjutas, et kuld on valuutade suhtes väga kõikuv ja seega riskantne, aga sõber ütleb, et inseneri omaaegsest kõvast AASTAPALGAST (1800 rubla) nõukaaja lõpul sai tänaseks päevaks, ühes vahepeal lisandunud intressidega loomulikult, 25 eurot. Kõva pension, noh! Aga kuld on ikka kuld.

Aleksandri (38) plaan on saadud raha eest maksta ära krundiostuga võetud laenujääk. Peast käis tal läbi ka mõte osta krundi kõrvale paar hektarit maad juurde, aga päris kindel pole, sest „riik“ plaanib ju suuremat maamaksu tõusu. Kõik kolm on aastaid tagasi teise sambaga liitunud vabatahtlikult, lootes, et teise samba puhul on tegemist „ausa äriga“.

Elu on aga näidanud, et lootust teise sambasse paigutatud raha pealt teenida, või veel hullem, seda üldse kunagi enam näha, on vähe. Olles sellel teemal oma tutvusringkonnas paljudega vestelnud, võin „riigile“ julgelt soovitada – kaotage maamaks ja päris paljud teisest sambast lahkujad paigutavad sealt saadud raha metsa-, põllu- või elamumaasse.

Teisiti öeldes – Ehitame Eestit! Maamaksu ühe põhjendusena olen lugenud, et see pidavat hoidma eemale neid inimesi, kes ostavad maad, kuid lasevad maal siis jõude seista. Huvitav, miks need inimesed siis ei taha ehitada Eestit? Ehitagu aga Eestit ja maksku võimule trüginud Eestidele selle eest ausalt ja korralikult ikka maksu, ärgu jamagu! Õige!

Aga miks meil ei ole veel kehtestatud ajumaksu? Seisavad ajud päris paljudel ju lihtsalt jõude!

Timo Kalaus

Ettevõtja, Eesti Ühistegevuse Liidu liige

+372 740 7134