Maikuu viimasel päeval toimus Kursi Jahilossi suures saalis Eesti Ühistegevuse Liidu töine ümarlaud, kuhu tuli ühistegevusega seotud inimesi üle Eesti. 

Eesti Ühistegevuse Liit on Eesti Ühistegelise Liidu, mis asutati juba 1919. aastal, õigusjärglane ning tollal oli liidu peamiseks tegevuseks  paljude majandusharude ja tegutsemisalade korraldamine ühistegelikele alustele.

Täna on meie tegevusvaldkond oluliselt laiem ja lisaks ühistulise majandustegevuse propageerimisele ja korraldamisele on hakatud aktiivselt tegelema poliitiliste küsimustega, sest senine riigikorraldus pole pikemas plaanis elujõuline. Selle tulemusena on tekkinud olukord, kus lähiaastatel ei jätku riigieelarves enam raha ka kõige hädavajalikumate ühiskondlike tagatiste tarvis.

 Pärast Eesti Ühistegevuse Liidu juhatuse liikme Andro Roosi tervitussõnu ja sissejuhatust ümarlaua eesmärkidesse esinesin ettekandega, milles keskendusin põhjalikult meie tänase riigi saamisloo lahtimõtestamisele ja sellega kaasneva õigusruumi arengu kirjeldamisele. Ühelt poolt vaadatuna tundub see areng äärmiselt demokraatlik, kuid samas piirab otsustavalt isiku vaba tahet oma plaanide elluviimisel ning seab isiku tegevusvabaduse sõltuvusse nii riigi kui ka kohalike omavalitsuste ametnike suvast.

Ettekandes andsin selgituse ka meedias ilmuvatele pealkirjadele, mis väljendavad imestust, kuhu on üleöö kadunud riigi raha. Tõstmata jäävad nii õpetajate palgad, lastetoetused kui ka pensionid. Järgnevalt esitan lühikokkuvõtte ettekandes esitatud mõtetest.

On see riigi raha kadumise küsimus tõesti selline küsimus, mis peaks panema üllatuma neid, kes on läbi aegade meie riiki juhtinud? Kui see nii ongi, siis tuleb kurbusega tõdeda, et meie riiki on juhtinud sulaselged idioodid ja lõviosa rahvast ei erine neist karvavõrdki, sest eks riigitüüri juurde valituks osutunud on ka osake rahvast. Eesti riigi kodanike valikud on raudne tõestus väitele, et iga rahvas väärib oma valitsejaid ning täna avalikkuse ette paisatud retooriline küsimus on otsene tagajärg sellele, et me ei ole kunagi tahtnud olla oma maal peremehed, vaid pelgalt võõraste matkijad ja käsutäitjad. 

Taasiseseisvumise tulemusena ja seni kehtinud sotsialistliku ühiskonnakorralduse kaotamisega loodi meie riigis ajalooline pretsedent, kus sotsialistlik ühiskonnakorraldus pidi asenduma kapitalistliku ühiskonnakorraldusega.

Kas asendus siis või, võiks avameelselt küsida. Oleks asendunud, siis ei oleks täna valitsenud meie riigis kahetsusväärne olukord, kus riigikassa on tühi ja kõik asjaosalised laiutavad arusaamatuses käsi ja teevad etteheiteid neile, kes on parasjagu võimul. 

Mida rohkem meie riik ettevõtlike isikute vabadusi piirab ja läbi seaduste põhjendamatut ühiskondlikku kontrollimehhanismi ja regulatsiooni rakendab, seda keerulisemaks muutub riigi sotsiaalmajanduslik olukord tervikuna. Need nähtused on omavahel otseses seoses.

Juba aastate eest jõudsime olukorrani, kus riigieelarve täitmiseks ja tasakaalu säilitamiseks tuli oluliselt suurendada rahva maksukoormust. Tänaseks on ühiskonna maksustamise tulemuseks 2017. aasta seisuga 295 000 suhtelises vaesuses elavat inimest. Absoluutses vaesuses elas 2017. aastal 44 000 inimest. 

Ilmekaimaks allakäigunäitajaks on riigi väliskaubanduse negatiivne bilanss, mis suureneb pidevalt, ulatudes juba kahe miljardi euroni aastas. Raha põgeneb meie riigist ja me jääme aasta aastalt järjest vaesemaks. Ja mitte ainult raha ei voola riigist välja, vaid järjest rohkem tarmukaid kaasmaalasi pühib jalgelt kodumaa tolmu. 

Selleks, et aru saada, tuleb teada. Kui tead, siis oskad langetada õigeid otsuseid. Kuid kas me oskame rahvana mõista ja aru saada, millisesse mülkasse on meie väikese rahvusriigi tõuganud tänaseks järjepanu võimutsenud erakonnad? Vaieldamatult on võimuerakondade väärastunud ideoloogiale tuginev süstemaatiline tegevus viinud riigi majanduse olukorda, mis mõjutab otseselt rahva sotsiaalset turvalisust ja toimetulekut. Järjest suurenev riigieelarve puudujääk ja elanikkonna kasvavad finantskohustused suunavad meid uusorjandusliku ühiskonnakorralduse tekkimisele.

Käsitletav teema on üles kerkinud eelkõige ühistegevuse raames aset leidnud paljudest olukordadest, kus peaaegu ühtegi arendust või majandusprojekti ei saa probleemideta ellu viia. Ametnikepoolsed ettekirjutused ja nõuded, mis tihtilugu ei lähtu seadustest, vaid nende esitajate tujudest ja teadmatusest, on riigi ja meie Ühistu seisukohalt vastuvõetamatud. Kui äriühingu juhatuse liikmele laieneb seaduste eiramisel ja valede otsuste langetamisel otsene isiklik vastutus, siis ametnik ei vastuta oma tegevusega riigile ja ettevõtjale tekitatud otsese ja kaudse kahju eest mingilgi määral. Selliste väärnähtustega tuleb aktiivselt tegelema hakata, et tagada riigis normaalne elu-, töö- ja ettevõtluskeskkond.

Pärast ettekannet luges Eesti Ühistegevuse Liidu juhatuse liige Märt Riiner ette EÜL-i programmi. Tekkis aktiivne diskussioon Liidu edasiste tegevussuundade üle. Üksmeelselt jõuti otsusele, et oma õiguste eest saab demokraatlikus ühiskonnas seista ainult läbi poliitilise tegevuse ja seetõttu tuleb Eesti Ühistegevuse Liidul hakata selles suunas aktiivselt tegutsema. 

Ümarlaual osalejatele andis Ühistu juhtkond ülevaate seni ellu viidud ja arengujärgus olevatest majandusprojektidest ja ühiselt määratleti ka tegevussuunad, milledele tuleks hakata oma edasises tegevuses erilist rõhku pöörama. Niisugune oli Eesti Ühistegeliku Liidu esimene samm.

Jõudu võiduks!

Harry Raudvere, Eesti Ühistuenergia eestvõitleja