Tartu Hoiu-laenuühistu Rävala kontor on suletud 25.02.2020-10.03.2020. Teid teenindab Nõmme kontor.

Nii kummaline kui see vabas ja sõltumatus Eestis ka ei tundu, ei olda alati sugugi kõigega rahul, mis siin toimub. See on ka loomulik, sest alati saab midagi teha paremini, jätta halvemini tegemine järele või mõelda välja midagi, mis kõige ootamatumal kombel elu edendaks.

Eesti metsa ümber on tantsu-tralli olnud palju. 1992. aastal võitlesime rahva rõõmuks ja riigi uhkuseks endale nõukogude rubla asemel välja oma raha – Eesti krooni. Rahvas rõõmustas, et riik, Eesti Vabariik, iseseisev ja sõltumatu, mille kõrgeimat võimu kandis rahvas, oli saanud endale üliolulise riigitunnuse.

Kodanikeriigis, nagu seda on põhiseaduse järgi Eesti Vabariik, on riigi omanikeks riigi kodanikud. Seetõttu saab ja tuleb kodanike makstavaid riigimakse käsitleda mitte kõrgemalt poolt määratud kohustusena, vaid omanike tehtud sissemaksetena oma ühisesse ettevõttesse eesmärgiga ühist omandit – Eesti Vabariiki – tõhusalt ja tootlikult üles ehitada.

Rahal on üks omadus, mis on huvitav ja samas nii harjumuspärane, et me seda enam märgatagi ei oska. Raha nimelt kulub. Ei, ma ei mõtle siin nähtust „palgapäevast palgapäevani“. Ma mõtlen seda, et raha rahasisaldus muutub.

Eestlastele meeldib ikka rääkida, et me hoiame omaette ning igapäevaelus teistega koostööd pigem ei tee. Kas see on ka tegelikult nii või meeldib meile lihtsalt selliselt mõelda?

Viimastel aegadel oleme Akadeemilises Ühistegevuse Seltsis märganud, et mitmetes ühistutes on tekkinud tõsiseid probleeme ühistute juhtimisega.

Avaliku arvamuse kujundajad, peavoolumeedias üles astuvad poliitikud ja kõikvõimalikud eksperdikesed on loonud Eesti inimestest pildi, justkui poleks nad võimelised oma rahaga muud tegema, kui ostma kipsi- või kohvimasina või siis raha maha jooma.