Läbi suure üldistuse võime tõdeda, et inimkonna ees on vaid kaks suurt ülesannet: elutingimuste tagamine liigi säilimiseks, mis on tegelikult Maslow’ püramiidi esimene aste – füsioloogiliste vajaduste rahuldatus. Ja teine ülesanne on uskumatum ja keerulisem mõista. See on nende ülesannete täitmine, miks inimkond, bioloogilise liigina on universumis üldse olemas. Uskuge, sellel peab olema põhjus!
Inimkonna arengus saab eristada kolme lõiku: agraarühiskonnas töötati peamiselt põllul. Seda tehti iseenda ja looma musklijõu abil. See röövis inimeselt kogu tema vaba aja. Meie aladel tuli valmistuda talveks ja eks seegi oli põhjus, miks elumaja ja laut olid sama katuse all.
Hakkama tuli ju saada ka lumega kaetult ja muust maailmast eraldatult. Kogu areng toimus sel ajal vaid kasvupindade laiendamisega, et juurdekasvav inimkond saaks toidetud. Ka loomakasvatustsükkel nõudis oma aja ja seega olid inimesed päevast päeva rakkes.
Väidetavalt on inimese tööpäeva mõistlik pikkus umbes neli tundi, sest nii pidavat inimesed kõige kauem vastu. Kui nüüd kujutada ette 12–14 tundi kestvat tööpäeva, siis kasulikku tööaega on selles määratult vähem. Pealegi peavad inimesed niisugusele koormusele vastu vaid mõne aasta ja sedagi vaid noores eas.
Lisaksin siia kurioosumina teise teadlaste rehkenduse, mis tugineb möödunud sajandi kuuekümnendatel saavutatud ja kiiresti täiustuval mehhaniseeritusel: tänase elatustaseme tagamiseks peaks tööstuses töötava inimese tööaeg olema vaid ühe tunni pikkune – masinate tööviljakus on juba nii kõrge. Milles siis asi? Miks tööviljakuse tõustes inimkond ikkagi toime ei tule?
Vaadake ringi, me ju oleme õhtul töölt koju tulles juba järgmise tööpäeva hirmus. Mida me kardame? Kas me oleme juba orjad? Jah. Me tajume seda, aga veel ei teadvusta ega mõista. Täna töötab ja toodab lõviosa inimesi vaid parasiteerivale eliidile, kes käib koosolekutel ja konverentsidel, otsustab, kes kellega ja kus sõdima peab ja millises riigis tekib kriis.
Orjapidaja seisukohalt on selleks, et jääks kestma orjandus, vaja et:
1. Tööpäeva pikkus ei lüheneks, pigem peaksid inimesed kauem töötama.
2. Ühe rahaühiku ostujõud ei tohi mingil juhul suureneda; näiliselt peavad hinnad pidevalt kasvama.
3. Inimeste nn. vaba aeg tuleb täita tema mõistust taandarendavate vahenditega – olgu selleks siis meelemürgid ja sellega kaasnevad väärastunud massimeelelahutused – mis ei lase inimestel tegeleda tegeliku vaimse arenguga.
4. Kahtlasest isepäisest-isemõtlevast kontingendist tuleb vabaneda.
Tööpäeva pikkus ei tohi lüheneda, sest kui inimkond on saavutanud tänu tehnika arengule teatud vajaliku ja tõhusa taseme ja ühiskonna elutähtsad vajadused on kõigil rahuldatud, peaksid inimesed ühiselt töötama vähem, et seda taset hoida. Siis jääks neil rohkem aega mõtlemiseks sellele, mis on inimkond ja mis ülesannet peame siin universumis tegelikult täitma.
Tasahilju mindi naturaalmajanduselt ja bartertehingutelt siiski üle kaubandusele ja kaubavahetusele. XIX sajandil algas industrialiseerimine, sest inimkonna juurdekasv ületas käsitööliste võimed ja uute põllumaadega ei tuldud enam toime.
Uus ühiskonnatüüp andis varjatult ka parema võimaluse juhtida nii inimesi kui ühiskonda. Kui tehnoloogia arenes nii kaugele, et suudeti toota rohkem kui tarbida, tekkis vajadus luua inimestele uued ja tegelikult ebavajalikud tarbimissuunad ning hakata tootma asju, mille kasutusaeg oleks lühem.
Ühesõnaga – poolpraaki.
Täna oleme otsaga niisuguses ühiskonnakorras, mida võiks nimetada postindustriaalseks. Täna ei tee suur osa inimesi enam kodus midagi, isegi ei puhka. Tormatakse mööda ilma ringi ja „otsitakse väljakutseid“. Selle töölaadse tegevuse tulemusel sünnib tohutu hulk mittevajalikke asju ehk inimesed raiskavad lihtsalt oma eluaega. Suure raha eest ja mõnuga.
Täna näeme, et vaatamata teaduse ja tehnika üüratule arengule, pole inimene saanud endale juurde vaba aega isiklikuks ja selle läbi ka ühiskondlikuks ja inimkondlikuks arenguks. Nüüd järgmine punkt.
Rahaühiku ostujõud ei tohi mingil juhul suureneda ehk ühe raha eest ei tohi mingil juhul saada osta rohkem. See kehtib ka sinu kuupalga, toetuse ja pensioni kohta. Selleks, et inimesed vireleks ja ei saavutaks kunagi oma unistuste algtaset, kasutatakse pea kõikides ühiskondades kahte lihtsat võtet: keskpank ja massimeedia.
Keskpank pole kunagi seotud riigiga, kus ta tegutseb. Keskpank on reeglina riikideülene ja eraõiguslik, dikteerides sellega riikidele reegleid. Nende töövahend on riikidele protsendiga laenu andmine nii, et riigid ei suudaks oma juhtide lolluse tõttu seda tagasi maksta.
Kaks märksõna: intress ja võlg.
Nii juhitakse näiliselt iseseisvaid ja sõltumatuid riike. Just nimelt, juhitakse riike, mis tänu sellele endas toimivate protsesside, riigile eluliselt tähtsate valdkondade üle kontrolli on kaotanud. Kui see „juhtimine“ jõuab vee ja toidu kallale, algab riigi ja rahvuse genotsiid. Massimeedia kaudu kujundatakse rahva üldine kultuuritase, millega määratakse igale kihile oma tarbimisvajadused ja -õigused.
Lohutuseks ütlen, et rahvas ja nn. eliit on täpselt ühtemoodi keskpangaorjad, söögu nad praekartulit või austreid. Tahate midagi tõestuseks? Väga lihtne – riigi massil ja riigi eliidil pole maailmavaatelist erinevust. Jutt on maailmavaatest, mitte tarbimisest. Ja jutt on sellest, et maailmas on vaid üks ühiskonnakord – orjanduslik. Ja sa pole mitte oma firma omaniku ori, vaid te mõlemad orjate keskpanka. Üks suurema, teine väiksema vaimustusega oma heast elust.
Et ühiskonnakihid päris segi ei läheks, määratakse nende tarbimine kindlaks sissetuleku kaudu. Ja ole sa mats või kuulu eliidi hulka, sissetulekust selle katkedes jätkub sul ikka vaid paariks kuuks harjumuspärase elulaadi viljelemiseks. Vaatame edasi.
Inimeste nn. vaba aeg tuleb täita taandarendavate vahenditega, mis ei laseks neil tegeleda tegeliku vaimse arenguga – olgu need taandarendavad vahendid siis kas meelemürgid või massimeelelahutused. Jääb mulje, et kui inimene on taganud endale elamisvõimalust tagava sissetuleku ja saanud pisut vaba aega, siis peab ta oma aja ja rahajäägi kulutama isiklikuks taandarenguks.
Eks inimese vajadused võibki jagada kaheks. Piltlikult on ühel pool Maslow’ püramiidi alumine aste, mis peab tagama kõik eluks vajaliku ja looma tingimused laste kasvatamiseks ja teisel pool parasiteeriv allakäik – meelemürgid, seksuaalväärastuste ülistamine ja geneetiline mandumine.
Tootem ja antitootem.
Isegi mõned ohutud asjad on muutunud mürkideks, olgu siin näitena toodud arvutitehnika areng ja virtuaalperversne keskkond. Sellega tapetakse sinu vaba mõistusepärast aega. Tõsi, kui mõistus on juba otsas, oled sa sellisena ohutum ja kergemini lüpstav.
Sinu nutiseadmesse jõuavad täiesti antinutid võõrad mõtted, mida sa ei suuda enam eristada oma mõttejäänustest. Sa oled robot. Ja sellega on tapetud sinu loomevõime, mis laseks sul aru saada inimkonna tegelikust mõttest. Nüüd oledki seisundis, kus surmaootuse igavusest tapetakse oma ainukest taastumatut ressurssi – eluks antud aega. Samal ajal ei jätku tööga hõivatud inimestel enam aega oma laste kasvatamiseks, sest tööd tuleb teha aina rohkem, kuna molutajate ja abituks õpetatute arv aina kasvab.
Kui sa oled nüüd eelnevast aru saanud, võib juhtuda, et sinugi suhtes kohaldab mingi nähtamatu jõud meie neljandat eeltoodud punkti ehk kahtlasest isepäisest kontingendist tuleb vabaneda.
Äärmuslikud näited: Madisson tuleb teiste hirmuks kinni panna, Saddam Hussein mõrtsukaks tembeldada ja lasta üles puua, nurina tekkides rahva hulgas protest maha suruda pagulashordidega, mis hävitavad rahva. Ja muidugi sõjad, mis ei tohi katkeda ega lõppeda, sest vastasel korral saaksid tagasilöögi rahavood. Pealegi hukkuvad sõjas reeglina rahvuste parimad esindajad, ellu jäävad... noh, need, kes jäävad. Kidurad nii kehalt kui vaimult.
Sul on silmad, aga sa ei näe.
Või kui näed, sa ei märka. Või kui märkad, ei saa sa aru, milles asi. Kui me tahame jääda kestma riigina ja eestlastena, siis tuleb meil lisaks põhiseaduse preambulile, kus on öeldud, et „Kõikumatus usus ja vankumatus tahtes kindlustada ja arendada riiki, mis on loodud Eesti rahva riikliku enesemääramise kustumatul õigusel ja välja kuulutatud 1918. aasta 24. veebruaril...“ luua ka selgelt ja üheselt mõistetavad, vajadusel rahvahääletusel paika pandud, teesid, mida ellu viia.
Mis võiks olla Eesti eesmärk täna?
„Hundiraamat“ ütleb:
1. Tagada eestlaste jätkusuutlikkus ajalooliselt määratletud maa-alal.
2. Luua pikaajalise arengukavaga Eesti Vabariik, mille otsene ja esmane ülesanne on tagada eestimaalaste turvalisus ja väärikad elutingimused ning mille põhialuseks on rahva eelistused.
3. Taastada Eesti Vabariigi tegevus kodanikele eluliselt tähtsates valdkondades. Nende kolme alguspunkti ülesanne on anda lihtsale inimesele selgelt üldine ettekujutus sellest, mida meil tuleb teha.
Need punktid on meie, ühistegelaste, usu alus. Ellu saame oma usku viia ainult üheskoos!
Harry Raudvere
Tartu Hoiu-laenuühistu
nõukogu liige