15.05.2018 tegin Tartus Kristjan Jaak Petersoni Gümnaasiumi õpilastele ettekande, mis kujutas endast mõneti rahamaailma striptiisi.
Nimelt on meie planeet Maa suletud ökosüsteem, mis ei saa kasvada endast suuremaks mujal kui paberil. Kui keegi müüb, siis teine ostab, kui üks tarbib, peab teine tootma, kui säästetakse, peab leiduma neid, kes säästud ära kasutavad jne. Ent tänane rahandus seda põhimõtet ei tunnista ja on sel kujul omalaadne inimühiskonda kurnav vähkkasvaja.
Samal õhtul juhtusin ETVst kuulama suupuhastuse-saadet, kus räägiti, et riigi ja rahvuse päästmiseks on vaja suurendada sündivust või tuua sisse võõraid – muidu majandus ei kasvavat.
Ringi vaadates näeme, et tegelikult pole kumbagi vaja, sest olemasolevatelegi inimestele ei jätku mõistusepärast rakendust (ja jumala eest, kui mõni perekond kasvatab üles uued tublid eestlased ja neid õnnestub rakendada meie ühiskonna hüvanguks – müts maha!). Küll aga on saabuvaid tühjapilgulisi rakenduseta olendeid vaja inimühiskonna vähkkasvajale – rahandusele. Nad on maksubaas, intressibaas, trahvibaas, inflatsioonibaas, rituaalne ohver rahaebajumala altarile.
Järgmise päeva hommikul küsis HLÜ Tallinna kontoris keegi härra, et kuidas on lood meie hoiuste tagamise ja „riikliku tagatisfondiga“. Et küsimus ka laiemale ringile huvi võib pakkuda, siis seletaksin selle siin hästi lihtsate sõnadega lahti. Striptiisina, kui soovite.
Krediidiasutustes (loe: pankades) on hoiustajate raha krediidiasutuse pankroti korral tagatud Tagatisfondi hoiuste tagamise skeemiga, kuid mitte suuremas kui 100 000 euro suuruses summas ühe hoiustaja kohta ühes pangas. Ühelegi hoiu-laenuühistule antud tagatisfondi hoiuste tagamise skeem ei laiene. Mitte ühelegi!
Nüüd võrrelge summasid. Tagatisfondi 2016. aasta varade maht oli 224 409 273 eurot. Ühe kõige väiksema panga, Versobank (tänaseks tegevusluba ära võetud), hoiused moodustasid Eestis tegutsevate pankade hoiustest kokku 1,5%. Eurodes teeb see 250 000 000 eurot. Nagu näete, on Tagatisfond väiksem kui 1,5% Eestis tegutsevate pankade hoiuste summa. Mõtlemiskoht, eks?
Kuni 2012. aasta jaanuarini pidid pangad hoidma oma riigi keskpangas vähemalt 2% teatud kohustustest (peamiselt kliendihoiused); pärast 2012. aastat alandati kohustusliku reservi määr 1%-le. Hoiu-laenuühistute kohustuslik reservi määr on vastavalt seadusele 5%, kuid paljud, nagu ka Tartu HLÜ, hoiavad tagatiseks vähemalt 10% suurust reservi.
Nüüd must stsenaarium. Juhul kui Tagatisfondi vara ei ole piisav kohustuste täitmiseks ja hüvitiste väljamaksmiseks, siis on vastavalt Tagatisfondi seadusele fondil võimalik võtta laenu krediidiasutustelt (nähtavasti mitte neilt, kes pankrotis on) või teistelt isikutelt. Kui ka sellest kohustuste täitmiseks ei piisa, võib Tagatisfondi nõukogu taotleda fondile laenu andmist riigilt või riigigarantiid fondi mujalt võetavale laenule. Mis aga saab siis, kui kriitiline osa riigi rahast on pankrotti läinud pangas, võib ainult aimata.
Muide, Tagatisfondi tagamisega on veel see nipp, et tagatud on hoiused kuni 100 000 euro ulatuses. Seda ületavad summad hüvitatakse alles siis kui maksejõuetuks muutunud panga pankrotimenetlusest raha laekub. See aga võib aega võtta aastaid, kui mitte enamgi. Samas inimene või ettevõte, kellel suurem hoius tagasi saamata, ei pruugi nii kaua vastu pidada ja võib jääda võlgu riigi maksuametile, oma töötajatele, tarnijatele või siis ilma mustadeks päevadeks kogutud rahast, et mitte öelda lühidalt, hingusele minna.
Tegevusest tulenevast tagatisest nii palju, et Tartu HLÜ kasutab liikmetelt sisse võetud hoiuseid (sularaha, kuld, hoiused Eesti Pangas ja krediidiasutustes) nii reservina kui HLÜ liikmetele nende tegevuse edendamiseks tagatistega laenude andmiseks. Liikmetele antud laenude väärtus on omakorda tagatud kahekordselt nii kinnisvarahüpoteekide, registerpantide, usaldusväärsete käenduste kui muude tagatistega.
Rõhutan veelkord: Tartu HLÜ hoiab oma kohustuslikke tagatisi kullas, Eesti Pangas ja Eesti krediidiasutustes.
Teooria ja praktika on sageli kaks täiesti eraldiseisvat asja. Teoorias pole meie ühiskond elanud iial paremini kui täna ja majandus on juba nii suureks kasvanud, et ei mahu meie kodumaale äragi, aga praktikas saab loota ainult oma mõistusele ja kogemustele ning päris tihti leiab tuge Tartu HLÜst ja tema liikmetelt.
Mõistust meile, et me inimeste ja rahvana suudaksime mitte langeda kõlavate teooriate ja loosungite võrku, vaid jääda kainemõistuslike teoinimestena iseendaks.
Andro Roos, Tartu HLÜ liige, finantsjuht