Milles seisneb Eesti tööjõu odavus?

Kui paljud eestlased saavad palka brutotasus 1310 eurot kuus?  Sellist töötasu peavad tööandjad seadusekohaselt välismaalastele maksma. Erandiks on hooajatöölised, kellele tuleb samas tagada inimväärne eluase ja eluülalpidamine ja alampalga eest seda ei saa. Mine tea, kas saab keskmisegi palga eest. Igal juhul, kui tuleb maksta 1310 euro suurust brutotöötasu, siis ettevõtja kogukulu ühe välismaalasest töötaja kohta kuus ümardatult on 1753 eurot. Küsiksin, milles seisneb siin odavus?

Vastan, poliitikud võrdlevad 1310 euro suurust palka neile makstava palgaga või siis IT-spetsialistidele makstavaga ja sel juhul tundub välismaalastele kohustuslikus korras makstav töötasu (1310 eurot) tõesti väike.  Samas, välismaalaste palkamisel lisanduvad ettevõtjale veel muud kohustused, näiteks riigilõiv, registreerimine politseis ja aruandmine nende majutuse kohta ja lõppkokkuvõttes vastutus, et kui töösuhe läbi saab, siis peab endine töötaja ka Eestist oma kodumaale lahkuma. Miks peaks ettevõtja vabatahtlikult sellist keerulisemat käiku tegema kui saaks lihtsamalt? Vastuseks on, ettevõtja on sunnitud, sest töö vajab tegemist, ettevõte käigus hoidmist ja riigimaksud maksmist. Ettevõtja pakutud tööd eestlased ju enam Eestis teha ei taha. Lisan siinkohal, et Eestis eestimaalastele makstav alampalk on hetkel 540 eurot kuus, millest selgub, et välismaalastele makstav töötasu 1310 eurot kuus polegi ettevõtjale nii odav nagu räägitakse.

Kust tuleb nn tavalistel tegevusaladel tegutseval ettevõtjal müügitulu, millest saab maksta tööjõukuludeks ühe töötaja kohta 1753 eurot kuus? Need niinimetatud tavalised tegevusalad on igapäevaelulised, nagu taime- ja loomakasvatus, toiduainete töötlemine, tarbekaupade tootmine, transport, isikuteenused ja paljud muud riigiametnike arvates tavalised ja „odavad” tegevused. Loodus, ega ka mitte majandus, tühja kohta ei salli. Kui meie ei tee ära neid töid, mida tuleb teha, leitakse selleks tegijad võõraste hulgast ja teevad nemad, noppides ka töö viljad.

Rahvana on meil eelkõige vaja uuesti käivitada ettevõtlus ja omale vajalike asjade tootmine. Seda eelkõige Eesti oma inimeste jaoks. Poliitikute ja ametnike ehk „riigi” prioriteet on aga kõrgepalgalised kohad ITsektoris ja riigikantselei või ministeeriumite ja komisjonide tippudes, mis võimaldab näiliselt suurendada maksulaekumisi riigieelarvesse ja raporteerida seega statistilistest töövõitudest Euroopa Komisjonile. Näeme, et eksisteerib lepitamatu vastuolu rahva ja „riigi” huvides ja eesmärgi vahel.

Eesti riigis puudub inimestele stabiilne elukeskkond, aga see tuleb meil ühiselt luua. Kui kultuurtaimel ei lasta juurduda ja muudkui istutatakse ümber, siis kultuurtaim hävineb ja asemele kasvab umbrohi. Sama toimub ka inimestega. Töökate ja isemõtlevate inimeste arv väheneb ja samas suureneb abivajajate hulk, kes istuvad jällegi töökate inimeste kukile. Iga täiskasvanud inimene saab aru, et klaasis loksuv vesi ajab üle klaasi ääre ja vett jääb klaasis aina vähemaks. Loksutamine tuleb lõpetada.

Tuleb välja, et Eestis pole sellist nähtust nagu odav tööjõud, küll aga kasutab „riik” seda sõnapaari hüsteerilise ettekäändena kehtestada seadusi ja eeskirju rohkemate maksude lüpsmiseks ettevõtjatelt. Seejuures hirmutatakse meid võõraste sisserändega ja seega nende võõraste rikastumisega meie arvelt. Aga meil tuleks rahvana tõepoolest lakata käitumast „odava tööjõuna” ja saada Kodanikeks, kellele „riik” ei ütle mida, kuhu, kui palju ja kellele tuleb raha maksta, vaid kes omasugustega koondudes suudaksid taasluua Eesti riigi, mis on Eesti rahvale tõhusaks töökeskkonnaks ja mugavaks koduks.

Selleks kutsun kõiki Ühistulehe lugejaid koonduma Eesti Ühistegevuse Liitu ja töötama kaasa selle eesmärgi saavutamiseks.

Elle Roos, Tartu HLÜ nõukogu liige