Eesti Ühistegevuse Liidu ümarlaual, samuti selle järel laekus meile nii suuliselt kui kirjalikult paljudelt osalejatelt mõtteid. Toome kokkuvõtte nendest ka Ühistulehe lugejateni.

Me ei ole passiivsed allujad.

Me peame enesestmõistetavaks, et meil on kohustus kanda vastutust oma ühiskonna tuleviku eest. Me ei ole passiivsed allujad, kelle üle valitsevad ükskõik kas vaimulikud või ilmalikud despootlikud jõud. Me ei ole silmili maas ka halastamatute ajaloojõudude ees. Eestlaseks olemise juurde kuulub poliitikat ja ajalugu kujundav toimejõud. Me oleme oma ühise ajaloo loojad.

Alternatiiv on olemas.

Üha suurem skepsis on täiesti õige. Tänast Eestit valitseb sihitu materialism, mis on osutunud võimetuks inimestele selgeks tegema, miks saada lapsi ja luua perekondi. Maha salgamise kultuur võtab järgmiselt põlvkonnalt arusaamise, kes nad on. Meid lahutab üksteisest individualism.

Miljonite eluväljavaateid muudab globaliseerumine. Kui meie valitsevaid klasse ei usaldata, siis nad väidavad, et töötavad lihtsalt vältimatute asjade kallal, et kohaneda möödapääsmatute hädavajadustega. Polevat mingit teist teed, mida minna, ja vastu hakata olevat mõistusevastane.

Asjad ei saavatki olla teisiti. Vastupanijad kannatavat nostalgia käes, mille eest tuleb nad hukka mõista kui rassistid ja fašistid. Ühiskonna lõhed ja kodanike usaldamatus saavad aga järjest rohkem ilmsiks, Eesti avalikku ellu tuleb sisse üha rohkem viha ja tigedust ning keegi ei tea, millega see kõik lõpeb. Seda teed pidi ei tohi me enam edasi minna. Meil tuleb vale-Eesti türannia kõrvale heita. Alternatiiv tõe-Eesti üles ehitamiseks on olemas. Käärigem siis käised ülesse ja asugem tööde kallale! Keegi teine meie eest seda tegema ei hakka.

Kui me tahame oma riiki, on meil tarvis vastutustundelisi  riigimehi.

Et murda vale-Eesti ja selle utoopilise, pseudoreligioosse, piirideta maailma eest peetava ristikäigu lummus, on vaja kujundada uut tüüpi riigimehelikkust ja uut tüüpi riigimehi. Ühe rahva hea poliitiline liider seisab hea just selle rahva eest. Hea riigimees peab meie ühist Eesti pärandit ja erilisi rahvustraditsioone küll suurepäraseks ja elustavaks, aga samas hapraks anniks. Ta ei lükka seda pärandit kõrvale ega sea teda kadumisohtu utoopiliste ulmade nimel. Sellised juhid ihkavad omaenda rahva tunnustust ega janune „rahvusvahelise üldsuse” heakskiidu järele, mis on tegelikult oligarhia avalike suhete masinavärk.

Multikultuursed saavad olla ainult impeeriumid ja sedagi mitte kauaks.

Teise maailmasõja järel kujundati Lääne-Euroopas elujõulisi demokraatlikke riike. Nõukogude impeeriumi kokku kukkumise järel taastasid Kesk-Euroopa rahvad oma kodanikkonna elujõu. Mõlemad kuuluvad Euroopa suurimate saavutuste hulka. Kuid see kodanikkonna elujõud läheb kaotsi, kui me ei tegele meie maadesse sisserändamise ja meie maa sees toimuva demograafilise muutusega. Multikultuursed saavad olla ainult impeeriumid ja sedagi mitte kauaks.

Haridus tuleb ümber kujundada.

Me usume, et Eestil on ajalugu ja kultuur, mis väärivad säilitamist. Paraku reedavad meie ülikoolid väga sageli meie kultuuripärandi. Meil on vaja ümber kujundada õppekavad, et edendada oma ühise kultuuri edasiandmist, selle asemel, et noori ideoloogiliselt läbi immutada enese maha salgamise „kultuuriga”. Iga taseme õpetajad ja mentorid kannavad mäletamise kohustust. Nad peaksid olema uhked, kui saavad olla sillaks möödunud ja tulevaste põlvkondade vahel. Me peame uuendama ka Eesti kõrgkultuuri, võtma ühiseks mõõdupuuks üleva ja ilusa ning lükkama tagasi kunsti madaldamise millekski poliitilise propaganda taoliseks. See nõuab eestseisjate uue põlvkonna kujundamist.

Mõtteid „alternatiivmeediast” kogunud Ühistu aktiivne liige Aivar Glotov.