Hoiu-laenuühistute tegevuse õigusliku regulatsiooni muutmisest (ülereguleerimisest) ja Finantsinspektsiooni järelevalve olemusest
Uuendatud 06 november 2019

Rahandusministeerium

E-post: info@rahandusministeerium.ee

Koopia: rahandusminister Martin Helme; martin.helme@fin.ee

6. novembril 2019

I Hoiu-laenuühistute regulatsiooni muutmisest (ülereguleerimisest)

17. juulil 2017 saatis Rahandusministeerium asjasse puutuvatele isikutele arvamuse andmiseks seaduseelnõu väljatöötamise kavatsuse „Ühistulises vormis finantsteenuste osutamine – kehtiva regulatsiooni muutmise väljatöötamiskavatsus“. Sellele vastasid muu hulgas mitmed hoiu-laenuühistud (sh Tartu Hoiu-laenuühistu, vt Lisa 1) ja nende katusorganisatsioonid, kelle kõigi üldine seisukoht oli, et kavandatud kujul hoiu-laenuühistuid puudutava regulatsiooni muutmine ei ole vajalik, tugineb valedele eelteadmistele hoiu-laenuühistute toimimise põhimõttest ja olemusest ning muudaks ääretult keeruliseks ja seaks sellisena ohtu hoiu-laenuühistute edasise tegevuse Eesti Vabariigis.

17. oktoobril 2019 toimus Tallinnas Eesti Hoiu-laenuühistute Liidu üldkoosolek, kus osales ka Rahandusministeeriumi finantsturgude poliitika osakonna juhataja Thomas Auväärt, kes tutvustas kohalviibijatele väljatöötamise kavatsuse sisu ja andis ülevaate aastal 2017 selle väljatöötamise kavatsuse kohta saabunud märkustest. Selgus, et märkmisväärset edasiminekut eelnõu väljatöötamise põhimõtetes ei ole tänaseni toimunud, kuid samas soovitakse eelnõu valmis saada veel selle aasta lõpuks.

Nagu kohtumisel muu hulgas selgus, on „mure“ hoiu-laenuühistute osas suuresti tingitud selliste hoiu-laenuühistute tegevusest, kes sisuliselt kujutavad endast kiirlaenukontoreid. Seega on kujunemas olukord, kus nö klassikalisi hoiu-laenuühistuid, kes on koondunud ka Eesti Hoiu-laenuühistute Liitu ning kes on seaduskuulekalt ja probleemideta tegutsenud Eesti majandusruumis pikki aastaid, ähvardab tegevuse äärmuslik (üle)reguleeritus peamiselt sel põhjusel, et turule on ilmunud hoiu-laenuühistute toimimise printsiipe mittejärgivad „ühistud“, aga ettekäändena ka sel põhjusel (nagu selgub väljatöötamise kavatsusest), et selle valdkonna regulatsiooni pole juba ammu muudetud. Viimase märkuse kohta tuleks lähtuda siiski põhimõttest, et kui miski toimib ka ilma kavandatavate muudatusteta, siis tuleb lasta sellel toimida.

Peame vajalikuks siinkohal veel kord lühidalt üle rõhutada, millised on Tartu Hoiu-laenuühistu (aga meie teada ka teiste hoiu-laenuühistute) peamised kategoorilised vastuväited kavandatavatele muudatustele (detailsed vastuväited on leitavad septembris 2017 saadetud vastuskirjadest väljatöötamiskavatsusele), kuivõrd täna oleme aru saanud, et kahe aasta jooksul ei ole meie vastuväited vääranud Rahandusministeeriumi soovi hoiu-laenuühistute kohta käivaid reegleid karmistada ja sellega hoiu-laenuühistuid kas olulisel määral kahjustada või need sootuks hävitada:

  • Rahandusministeerium lähtub hoiu-laenuühistute käsitluses valedest eeldustest – õige käsitluse järgi on hoiu-laenuühistu liige ühistu omanik, mitte klient, hoiustaja või ammugi tarbija;
  • Rahandusministeerium rõhub vajadust muudatusteks, kuid jääb selgusetuks, miks siiski on muudatusi regulatsioonis vaja;
  • kui finantsturul üldse rääkida ebatervest konkurentsist, siis on konkurents pankade kasuks kaldu, sest hoiu-laenuühistutel puuduvad krediidiasutustele antud õigused, sh rahaloome õigus.

Ennekõike eeltoodust tulenevalt oleme endiselt vastu hoiu-laenuühistute regulatsiooni märkmisväärsele karmistamisele.

II Finantsinpektsiooni (FI) järelevalve olemusest

Üheks keskseks teemaks ülalkäsitletud väljatöötamise kavatsuses on soov allutada hoiu-laenuühistud tulevikus analoogilisele või suisa samasele FI kontrollile/järelevalvele nagu seda on näiteks krediidiasutused (pangad) ja makseasutused. Et Tartu Hoiu-laenuühistu ainuomandis on tütarettevõtjana makseasutus Ühisarveldused AS, siis on meil FI järelevalvega igapäevaselt otsene puutumus. Kui vaadata, milles seisneb makseasutuste puhul ennekõike FI järelevalve ja kuidas FI talle seadusega antud väga laialdasi õigusi kasutab, siis pigem näeme vajadust asjakohastes seaduses oluliselt muuta/piirata FI järelevalve sisu ja ulatust – tänase praktika kohaselt teostatav järelevalve ei anna suure tõenäosusega juurde midagi peale tohutult suurenenud halduskoormuse ja kulutuste ega täida seega Rahandusministeeriumi teoreetiliselt ehk isegi õilsana tunduvat eesmärki. Suuresti sellest tuleneb ka meie vastasseis täiendava FI järelevalve kehtestamisele seadusega.

1. FI ei ole järelevalve teostaja mitte abistaja tähenduses, vaid repressiivorgani tähenduses

Siin on mõistlik alustada mõneti ootamatust kohast – ka väljatöötamiskavatsuses endas on kirjeldatud, et FI tegevust rahastatakse peamiselt finantsjärelevalve subjektide tasutavast, FI seadusega sätestatud kohustuslikust maksest (järelevalvetasu) ja menetlustasudest (vahemärkusena tõdeme, et sellest tulenevalt on ka ilmselge FI erahuvi laiendada järjest finantsjärelevalve subjektide ringi). Kui isik maksab ise tema üle järelevalve teostamise eest, võiks loogiliselt eeldada, et isik soovib selle eest vastu saada mingit enda jaoks positiivset teenust – näiteks professionaalset nõustamist valdkondades, milles tal endal vajalik haldussuutlikkus puudub. Tegelikkuses FI midagi sellist ei paku. FI järelevalve seisneb selles, et keskmiselt kord nädalas saadetakse finantsjärelevalve subjektile erinevaid kirju koos nõudmisega esitada erinevat (reeglina väga mahukat) teavet (vt näitena Lisa 2 ja 3). Selliste kirjade ja küsitava teabe maht (kohati on ka vastamise tähtajad juba etteantult ääretult lühikesed, kuigi näiteks palju suurema haldussuutlikkusega riigiasutustel on märgukirjadele vastamiseks, kui nad need selgitustaotluseks defineerivad, alati aega vähemalt 30 päeva!) nõuab finantsjärelevalve subjektilt väga palju aja- ja töökulu (haldussuutlikkust) ning sellistele nõudmistele vastates ei saa finantsjärelevalve subjekt sellest ise mitte vähimatki kasu, küll aga kahaneb tema võime teha sel ajal reaalset tööd ja osutada tegevusloa alusel teenust. Finantsjärelevalve subjekt peab ka arvestama, et päringutele mittevastamise või mittetähtaegse vastamise korral teda karistatakse, mis iseloomustab selgelt repressiivorganit.

Seega on seadusega loodud olukord, kus isik peab ise kinni maksma (järelevalvetasu) selle, et riigiasutus suurendab märkimisväärselt isiku halduskoormust, kuid mingit hüve selle vastu ei paku. Selline õiguslik lähenemine ei ole kaasaegses õigusriigis normaalne isegi siis, kui „teistes riikides on kah nii“.

Repressiivorganid (nö jõuministeeriumid koos nende valitsemisalas tegutsevate jõuametitega) on üldsusele tavapäraselt ühtemoodi mõistetavad (Politsei- ja Piirivalveamet, Kaitsepolitseiamet, tinglikult ka Kaitsevägi), kuid kunagi ei liigitata sinna alla Rahandusministeeriumi või selle valitsemisalas tegutsevaid ameteid ja inspektsioone. Praktikas on ometi välja kukkunud teisiti.

Peamiselt nõuab FI näiteks makseasutuselt teavet selle kohta, kas teil see või teine dokument on olemas ja mis seal kirjas on. Meie seisukoht on, et ükski dokument ei lahenda ühtegi probleemi. Oleme veendunud, et kõigis Eesti krediidiasutustes olid kõike perfektselt reglementeerivad eeskirjad ja muud dokumendid olemas, sest selliste vastuvõtmist ja kehtestamist toetab ka suurte krediidiasutuste suur struktuur (haldussuutlikkus), kuid ometi oleme täna silmitsi rahapesuskandaaliga. Kuidas see sai toimuda seal, kus dokumentaalselt oli kõik korras ja FI poolt kontrollitud? Vastus on, et tõenäoliselt seepärast, et elu ei juhi dokumendid, vaid inimesed.

Eeltoodule lisaks: arvestades FI survet kehtestada just suurel hulgal ääretult detailseid dokumente (vt ka eelnimetatud Lisa 3), tellitakse formaalselt nõutavad dokumendid kasvõi advokaadibüroodelt, mida ei varjatagi. Võime omalt poolt kinnitada, et Tartu Hoiu-laenuühistu tütarettevõtja Ühisarveldused AS ei ole seda kunagi teinud, mis aga ei tähenda, et sisuliselt ei järgitaks kõiki vajalikke nõudeid – me eristame selgelt nõuete formaalset ja sisulist täitmist.

Tulles tagasi alguse juurde – kui väljatöötamiskavatsuses väidetakse, et järelevalvetasu hoiu-laenuühistutele ei saa olema suur, siis selles polegi küsimus. Küsimus on printsiibis, et kas õigusriigis peab isik maksma selle eest veel peale, et teda kiusataks, olgu selleks tasuks kasvõi 10 senti?

2. Proportsionaalsuse põhimõtet kui printsiipi ei järgita, aga tuleks.

Erinevad nõuded finantsjärelevalve subjektidele kehtestatakse samastena kõigile, võtmata arvesse, et sageli on need nõuded esitatud kogu Euroopa Liidu jaoks ning hõlmavad nii rahvusvahelisi, lugematute miljardite eurode suuruse käibega subjekte, kui ka kohaliku tähtsusega, Euroopa ja Eesti mõistes väga väikese käibega, piiratud isikute ringi huvides tegutsevaid ja väikese haldussuutlikkusega subjekte. Ühtede ja samade nõuete samaväärne kohaldamine nende kõigi jaoks on mõeldamatu – see, mis suurele finantsjärelevalve subjektile on tema haldussuutlikkust arvestades vastuvõetav, on väikesele subjektile surmav. Täna me kahjuks ei näe, et FI siin mingites küsimustes erisusi teeks.

Toome näite käesoleva pöördumise Lisa 3 baasil. Palume lugeda, mida nõutakse Exceli tabelis ning seejärel pöörata oma tähelepanu EBA soovituslikes juhistes (Lisa 4) punktile 18 "Proportsionaalsus": „Krediidiasutused, investeerimisühingud, makseasutused ja pädevad asutused peaksid käesolevate suuniseid järgimisel või nende järgimise järelevalves arvestama proportsionaalsuse põhimõttega. Proportsionaalsuse põhimõtte eesmärk on tagada juhtimiskorra (sh tegevuse edasiandmise korralduse) sobivus krediidiasutuse, investeerimisühingu või makseasutuse individuaalse riskiprofiili, laadi ja ärimudeliga ning asutuse tegevuse ulatuse ja keerukusega, et saavutada tõhusalt regulatiivsete nõuete eesmärgid".

Kas FI on selle punktiga tuttav?

Väikest makseasutust (kehtib ka hoiu-laenuühistu kohta – Euroopa Liidu mõistes ei ole Eestis ühtegi suurt hoiu-laenuühistut) peab iseloomustama paindlikkus - ainult väga suured struktuurid vajavad seda, et iga detail oleks eraldi dokumendiga reglementeeritud, et iga töötaja sellest samamoodi aru saaks. Väikestes hoiu-laenuühistutes ja makseasutustes (mis pakuvad teenuseid vaid oma hoiu-laenuühistute liikmetele) on reeglina tööl vaid mõni inimene – kõigi FI nõudmistega ei ole lihtsalt võimalik kaasa minna; liiati, et neid nõudmisi iseloomustab eestlaslik truualamlikkus – isegi, kui Euroopast öeldakse, et võite teha väikeste jaoks asja lihtsamaks, siis nemad keelduvad ja teevad kõigile ühtemoodi raskeks. Lihtne ja tore on ju anda lubadusi teiste eest, kui ordeneid selle eest jagatakse sulle.

Eeltoodust tulenevalt leiame, et hästi toimivate hoiu-laenuühistute täiendava reguleerimise asemel või selle eel tuleks põhjalikult läbi töötada FI toimimise mehhanism ja välja töötada finantsjärelevalve olemuse ja sisu uus regulatsioon. Kui järelevalveasutus muutub repressiivorganist riigi abistavaks käeks, ei oleks ehk meilgi sellise abikäe vastu midagi.

Lugupidamisega

Andro Roos, Juhatuse esimees

Märt Riiner, Juhatuse liige

Lisad:

  1. Tartu Hoiu-laenuühistu 9. oktoobri 2017. a seisukoht;
  2. Finantsinspektsiooni 1. oktoobri 2019 kiri nr 4.11-3.2/5015;
  3. Finantsinspektsiooni 1. oktoobri 2019 kirja nr 4.11-3.2/5015 lisa;  
  4. EBA „Tegevuse edasiandmise suunised“.
Sisestage summa ja saage teada kui palju teenite intressi!
Intressimäär %

Teie teenite:
Kuus: 0
Aastas: 0

Võrdluseks: kommertspankade keskmine intressimäär:
Teie tulu kuus: 0 / aastas: 0

Ava hoiukonto
+372 740 7134