Kõik uus on hästi unustatud vana. Hästi unustatud, see tähendab, et on harjutud, et niimoodi lihtsalt on ja mitte kellelegi ei tule tänu kehtivatele sisseharjunud reeglitele pähegi, et olla võiks ka teisiti, näiteks mõistusepäraselt. Toon teile kohe alguses ühe päris hullu näite.
Panin Facebooki Elva teemalise pildi tekstiga „Elva uus sile peatänav, mis rajati kodanike maksuraha eest, et kodanikel oleks hea ja sile sõita. Ja siledale teele kodanike raha eest Elva vallavalitsuse rajatud kaameliküür, et kodanikel oleks ebameeldiv, aeganõudev ja hüplik sõita.“
Sinna alla kogunes hea hulk kommentaare, mis enamalt jaolt nõustusid paratamatusega, et on normaalne, et tulebki järjest rohkem piiranguid, ebamugavusi ja muud ebameeldivat, mis tuleb lihtsalt välja kannatada. Meie suured iidolid mujal ju kannatavad ka. Ja kui Margus Lepa kirjutas: „Kujutan ette kiirabiautot. Kui sõidab 80km/h – põrutab surnuks. Kui sõidab aeglaselt... sama tulemus. Või tuletõrje... maja põleb, sireeni kuuled, aga ei tule ega tule... Ühesõnaga: lollusega lollust ei ravi!“
Selle postituse vastus oli: „Meil on väike linn ja nii kiirabi autojuhid kui päästeametnikud teavad une pealt nii lamavatest politseidest, põõsas passivatest politseidest, kui ka teeaukudest. Kuna minu meelest Te ise Elvas ei ela, siis ei peaks see Teile ka väga muret valmistama. Kas see on parem, kui driftimehed ja muidu marutajad sirgel teelõigul seal oma võimeid näitavad?
Eks arvatavasti ikka näitavad ka nüüd, aga ehk on see marutamine nüüd keerulisem. Teie targa inimesena võiksite poolearulisi ju ravima hakata, siis nende tervenemisel polegi enam üle Eesti ühtegi sellist künnist vaja. Seniks aga edu sappi pritsimaks!“
Et kui ise Elvas ei ela, siis hoia meie lolluste koha pealt suu kinni ja hakka meie poolearulisi ravima. Margus Lepa küsimuse peale: „Miks Elvas on poolearulised? Kes nad sellisteks kasvatas?“, vastati nii: „Mujal maailmas saadakse üle sõita, ning eesti väikelinnas nüüd ei saa?“ Mida sellise lausega õigustatakse? Kõrgemalt poolt kaela saadetud lollust, mu meelest. Mujal maailmas käitutakse lollilt – käitume meie ka!
Siinkohal küsiksin: kas maailmas on rohkem rumalaid inimesi või tarku? Te vaikite. Aga siin saalis? Te solvute. Tähendab, saate asjast aru, aga olete harjunud olema seaduste nöögialused ehk siis korralikud inimesed, kes arvavad, et käsumajandus on üle kõige. Et see ongi tõeline õnn ja vabadus. Aga saaks ju, kasvõi hakatuseks ainult Elvas, arendada inimestes mõistust ja südametunnistust. Või on juba hilja?
Meie tänase koosviibimise mõte on kokku võetav lihtsate sõnadega: väga raske on saavutada õiget tulemust, kui me teeme seda valede vahenditega ja üleüldse valesti. Võib küll tunduda, et me läheme õiges suunas, kuid suund on siiski vale asja poole. Me ei pea minema bürokraatia triumfi ja loovuse surma poole, me peame minema elusa ja edeneva Eesti poole! Kui me tahame ehitada Eestit, ja täna siin eelkõige Elvat, mis vastaks meie põhiseaduse preambulis kirjeldatule, siis tuleb meil tänastele lollustele pidurit tõmmata. Kui me aga tahame jätkata marssimist samas suunas, mis praegu, ootab meid täiuslik stagnatsioon ehk paigalseis, millele ei pidanud vastu ka suurriik, ja me laguneme.
Õigemini – Eesti ei ole nii suur, et laguneda, ta lihtsalt lahustub ja haihtub bürokraatlike ametnike tegevuse tulemusel koos rahva, riigi ja tänaste bürokraatide enestega. Kõigepealt kaameliküürud, seejärel liiklusmärgid ja trahvijad kaubanduskeskustesse, siis parkimistasu inimestele, kes selleks mitte ettenähtud alal tänaval sõbraga vestlema jäävad, kuigi ruumi on küllaga… edasi mõelge ise!
Kui me tahame ehitada Eestit, mida igaüks hoiaks ja kaitseks, siis tuleb meil vastata lihtsatele küsimustele.
1. Mida me kaitseme?
Kas me kaitseme järjest suurenevat riigivõlga, kasvavaid hindu ja makse, Toompealt, Brüsselist ja Washingtonist alla sadavaid käske ja keelde ja suurenevaid piiranguid või on meil ka midagi, mis oleks pandiks praegustele ja tulevastele põlvedele nende ühiskondlikus edus ja üldises kasus, nagu on kirjas meie põhiseaduse preambulis? No kasvõi see kaameliküür, Elva uhkus, mis annab kõigile signaali, et meil Elvas elavad lollakad, kes ilma selle kaameliküüruta mõistliku kiirusega sõita ei oska? Siia otsa tuleb teine küsimus, mis praegu juba naermagi ajab.
2. Miks me seda kaitseme?
Tõepoolest, meil peab ju olema põhjus, miks me sellist Eestit, kus veerand rahvast on vaesusriskis, kaitseme! Teeme ta enne korda ja siis kaitseme koos nendega, kes selleks täna liiga väetid ja vaesed on. Loome selle, mida kõik tahavad kaitsta! Järgmine küsimus.
3. Kuidas me seda kaitseme?
Ja vastuse sellele leiame põhiseaduse preambulist. Kõikumatus usus ja vankumatus tahtes! Ma näen teie nägudel kergelt põlastavat naeratust, et mida see mees nüüd õige siin suureks puhub? Ja täna on teil õigus! Aga hakkame tööle, hakkame ehitama Eestit, mis on eestimaalastele, mitte ametnikele linnukeste kirja panemise jaoks. Küll meil siis on, mida kaitsta, küll me siis teame, miks seda kaitsta, kuidas seda kaitsta ja me leiame ka, millega seda kaitsta!
Kõige selle jaoks ongi Tartu Hoiu-laenuühistul moodustumas poliitiline tiib – Eesti Ühistegevuse Liit, mis korraldab Ümarlaudu ning muus vormis kohtumisi üldiselt kaunis norgu vajunud või lihtsalt segaduses inimestele. Igal niisugusel kohtumisel astub meie ridadesse kohalolnute arvuga võrreldes arvestatav hulk inimesi ja leidub ka mõni, kes soovib aktiivsemalt kaasa lüüa meie sihtide seadmisel ja ellu viimisel. Et neid sihte ellu viia, tuleb arvestada ka, mis tingimustes me täna oleme ja hingitseme või elame.
Tänases riigis on selgunud, et maha paristatud on palju ja kasu sellest – pean siin silmas üldist hüve ehk lihtsamalt öeldes, tolku rahvale – on saadud vähe. Miks? Sest keegi on seaduslikult või mitteseaduslikult selle võimaliku kasu oma rahvalt üle löönud. Tuletame meelde kasvõi seaduseparandusi, mis tehti kindlate isikute huvides ja tänu millele suur hulk inimesi märgatavalt vaesemaks jäi. Kuluaarides nimetati neid seaduseparandusi koguni konkreetsete isikute nimedega ja siis läksid rahvaesindajad saali ning hääletasid nonde nimeliste paranduste poolt. Kas nad olid sel hääletusel ikka rahvaesindajad või esindasid nad… Tõepoolest – keda nad siis esindasid?
Kuidas niisugusse asja suhtuda, kui hirmsate miljonite toel riigikogusse pääsenud transiidiettevõtja intervjuus otse ütleb, et ta tuli riigikogusse selleks, et läbi suruda oma ettevõttele kasulik seadus? Või kujutage ette maineka majanduslehe esikaant, kus on pildid ja kiri, et lõviosa põllumajandustoetustest said nelja endise ministri ettevõtted?
Kas „kel on, sellele antakse ja kellel pole, võetakse viimanegi ära“? Või kui riigiettevõtte võlg aina suureneb, kuid bilansiliselt näidatakse kasumit ja ega riigivõlg sellest ju ei suurene, eks? Arvan, et te kõik mäletate skandaalikest, kui Eesti Panga nõukogu esimees Mart Laar, kasutades talle seadusega antud õigust, saatis erakondade tagatoad kus seda ja teist ning täpselt nagu Eesti Panga seadus ette näeb, nimetas Riigikogule kinnitamiseks just need panganõukogu kandidaadid, kes tema kui panganõukogu esimehe arusaamas parima meeskonnana suudaksid Eesti Panga nõukogu rolli täita.
Ja mis oli erakondade ja poliitikute vastus – muudame kasvõi seadust, aga meie tagatoa määratud mehed lihtsalt peavad pangapiruka juurde saama! Aga meie siin nagu ei märkakski seda. Meie ütleme, et „aga välismaal on ka kindlasti nii, miks siis meil ei või olla?“ Aga vaat ei või!
Meie riigis tuleb taastada õigus ja õiglus, et poliitkarjeristid ei rapiks meie rahva loodud riiki oma isiklikest huvidest lähtudes. Riik ei pea olema valitseva klassi jõuvahend rahva ohjamiseks. Riik on rahvas, kes ise reguleerib oma elu! Sama kehtib ka valdade, linnade ja külade kohta. Meie käsutuses olevad vahendid algavad täna Ühistumeediaga ning lõpevad jõulise oma õiguste nõudmisega kohtus, milleks meil on nii ressurssi kui aega.
Aga bürokraatia diktatuur peab saama oma vitsad! Nimetame seda meie kõigi ühiseks päästeoperatsiooniks, et võita Eesti riik ja Eesti rahvas taas elule! Eesmärk on välja öeldud, vahendid on maha kuulutatud, kellele ei meeldi, see võib lahkuda. Aga kes jääb, sellega hakkame ehitama Eestit, tõelist Eestit!
Andro Roos
Tartu HLÜ juht