Kodanikeriigis, nagu seda on põhiseaduse järgi Eesti Vabariik, on riigi omanikeks riigi kodanikud. Seetõttu saab ja tuleb kodanike makstavaid riigimakse käsitleda mitte kõrgemalt poolt määratud kohustusena, vaid omanike tehtud sissemaksetena oma ühisesse ettevõttesse eesmärgiga ühist omandit – Eesti Vabariiki – tõhusalt ja tootlikult üles ehitada.
Aga täna on otse vastupidi! Täna käsitleb riigivalitsus maksu kui valitsuse hõlptulu, mida saab seaduse löögimalaka abil kodanikult nii palju kui kulub välja lüüa. Kui tuleb puudu, suurendame maksu. Kuid maksu tuleb, nagu öeldud, käsitleda kui riigivalitsuse kohustust kodaniku ees, mille pealt tuleb kodanikule maksta ka omanikutulu.
Teisisõnu – riik peab muutuma kodanikule omanikutulu allikaks. Praegune põhimõte, kus kodanikud tasuvad makse kohustusena ehk teisiti öeldes, jäädavalt kaduva summana, justkui musta auku, on vale nii majanduslikult kui moraalselt. Juba kasvõi sellepärast, et see ei motiveeri kodanikku osalema ühise riigi ehitamisel.
Kodanikeriigis peaks kodanik makse tasuma hea meelega ja teadlikult, mitte läbipaistmatult ning kaasamõtlemise ja kaasategutsemise võimaluseta. Kõik maksud (sotsiaal-, ravikindlustus-, tulumaks, käibemaks jt) peaksid olema isikustatud ja nende üle tuleb, kõige parem kui Eesti Vabariigi keskpangas Eesti Pangas, pidada samasugust isikustatud arvestust nagu pangad peavad täna arvestust inimese pangas hoitava raha üle.
Maks ei oleks enam kodaniku kohustus, vaid kodaniku kui riigi omaniku riigile antud pikaajaline laen. Ja sellelt laenult maksab Eesti Pank (seega Eesti riik) intressi või dividendi, olgu see dividend kasvõi võrdne keskmise statistilise inflatsiooniga – ütleme 2% aastas.
Kodanik Aadu teeb Eesti Panga internetipanga lahti, vaatab – 2020. aastal kokku erinevaid makse maksnud ehk riigi ülesehitamiseks riigile laenu andnud 10 000 eurot. Riik töötab ja selle tõestuseks on dividendi kogunenud 200 eurot. See dividend on kodanik Aadule „taskurahaks“, aga riigi ülesehitamiseks antud 10 000 eurot on kodanik Aadule pikaajaliseks pensionisambaks, mille raames teiste kodanikega ühiselt ülesehitatud riik tagab ühiskondlikult läbi sihipäraselt korraldatud majanduse kõigile kodanikele, sh kodanik Aadule, materiaalsed põhivajadused.
Sellist loogikat on kasutamas muide paljud lääneriigid. Näiteks Taani, mis kohustab tuulegeneraatorite arendajaid kaasama iga tuulepargi arendusse 20% ulatuses kohalikke inimeste raha, muutes nii kodanikud tulevikus tegelikeks riigi majanduse kasvust kasusaajateks. Täpselt samuti nagu Tartu HLÜ energiahoiustajad on HLÜ tuulepargi omanikud ja kasusaajad.
See on midagi muud kui meie valitsuste soov riigiettevõtted (nt Eesti Energia) börsile viia ja sellega rahva ühisvara maha paristada. Siit jõuame loogilise järeldusena selleni, et kodanikelt maksudena kogutud raha ei tohi mingil juhul hoida võõrpankade kohalikes üksustes. See peab olema ja ringlema Eesti Vabariigi keskpangas Eesti Pangas.
Või tahate öelda, et on ohutum ja heaperemehelikum, et kodanike maksurahade haldamine ja liigutamine on antud välisriikide eraettevõtete (pankade) kätte? Statistika näitab, et nende välisriikide pensionäridele kogutakse tulu meie maksude ja meilt riisutud üle mõistuse suurte teenustasude arvelt. Samal ajal jääb meil ju samaväärne investeering oma riiki tegemata!
Toon ühe lihtsa võrdluse. Eestis ei ole kohalikku autotööstust. Iga kord kui eestlane ostab auto, liigub kapital, ehk meie kodanike töö ja vaev, riigist välja. Arvestades keskmiseks juurdehindlusprotsendiks tavapärased 10%, peame sellise kapitali väljavoolu kompenseerimiseks tegema järelikult 10 korda rohkem käivet.
Näiteks selleks, et tuua välismaalt 20 000 eurot maksev auto Eestisse, tuleb kellelgi tekitada siseriiklikku käivet 200 000 eurot. See tähendab, et 200 000 euro ulatuses müüakse Eestis mõnda teist kaupa või pakutakse teenust.
Igal juhul ringleb see 200 000 eurot välispankade kohalikes üksustes ja teistpidi esindab see ringlev 200 000 eurot mõne meie kaasmaalase välispangast võetud laenu, millelt tuleb maksta intressi välispangale. See liigub omakorda riigist välja ja vajab omakorda kompenseerimist veelgi suurema siseriikliku käibega. Aga lõputult pole võimalik käivet kasvatada, lõpuks oleme varem või hiljem käpuli.
Probleemi suurusest aru saamiseks peaks välja tooma Eestis tegutsevates pangaüksustes (enamik neist on välispankade omad) hoiustatava summa suuruse. 2018. aasta statistika põhjal on see suurusjärgus 20 miljardit eurot. Lihtsustatult võib öelda, et selliselt on eestlased hoiustanud 1 miljon sõiduautot välisriigi pankades, millega sõidab keegi võõras, ent millest meile ei ole mingit kasu.
Ehk oleks aeg maksupärisorjus Eesti Vabariigis kaotada?
Raul Lättemägi
Eksportiv ettevõtja Eesti Ühistegevuse Liidu liige